Suitsiiditeema oli Eestis nagu kõigis teisteski endistes nõukogude liiduvabariikides salastatud. Psühhiaatriaõpikud nimetasid suitsiidi raske vaimuhaiguse sümptomiks samaväärselt psühhoosiga. Suitsidaalsed inimesed paigutati sunniviisiliselt psühhiaatriahaiglasse ning neid raviti medikamentidega range režiimi tingimustes. Psühholoogiline ja sotsiaalne abi puudus.
Epidemioloogiliste uuringutega tegelemine ei olnud Nõukogude Liidus lubatud. Andmeid suremuse kohta (katk, koolera, suitsiid ja mõrv) ja demograafilisi andmeid (mis kajastaks sõjaväeosade liikumist) koguti küll hoolikalt, kuid hoiti statistikaametis salastatuna. Kõik artiklite käsikirjad tsenseeriti ministeeriumide spetsiaalsete osakondade poolt ning riiklikuks saladuseks nimetatud faktid või niisugused andmed, mis võiksid purustada illusiooni täielikust heaolust, hävitati või jäeti aruandlusest välja. Meie palvel professor Jouko Lönnquisti poolt 1982-1986 Soomest postiga saadetud kirjandus suitsiidide kohta ei jõudnudki kunagi pärale.
Aastal 1988, Gorbatšovi reformide ajajärgul, anti luba (allakirjutanu taotlusel) taasasutatud Eesti Arstide Liidu (EAL) egiidi all Suitsiidide Uurimisgrupi moodustamiseks ning ligipääsuks statistilistele andmetele. Meie uuringute kohaselt oli suitsiidikordaja 100 000 elaniku kohta 33-35; suletud ühiskond aga tähendas seda, et meil polnud aimugi, kas see kordaja on teiste maadega võrreldes kõrge või madal.
Eesti Arstide Liit (EAL) korraldas 1989. aastal Forum Medicorum Estoniae, kuhu olid kutsutud Eesti rahvusest arstid kogu maailmast. Foorumis osales peaaegu 100 Teise maailmasõja ajal kodumaalt lahkunud arsti. See oli uue ajastu algus ja emotsionaalne sündmus, mis pani aluse paljude Eestis elavate ning siit lahkunud meedikute koostööle nii arstipraksise kui uuringute vallas. Tänu dr. Ants Anderson’ile ja dr. Jerker Hansson’ile (Rootsi) loodi kontakt silmapaistva Rootsi psühhiaatri ja suitsidoloogi professor Danuta Wasserman’iga, kellest sai Eesti suitsiidiuuringute matroon. Teadmiste-kogemuste suurenemise ning moraalse ja rahalise toetuse abil alustasime tagasihoidlikult tööd suitsidoloogia vallas. Nõukogude Liidus suitsidoloogiat ei eksisteerinud, kui välja arvata Moskvas tegutsenud põrandaaluse uurimisgrupi tegevus, mida juhtis dr. Aina Grigorievna Ambrumova, kelle käest antud kirjutise autor sai konfidentsiaalselt allkirja vastu mõned teemakohased publikatsioonid.
Balti riigid taasiseseisvusid 1991. aastal, mis tõi kaasa ka loomingulise vabaduse. 1993. aastal asutati Eesti Arstide Liidu (EAL) alla kuuluvast Suitsiidide Uurimisgrupist mittetulundusühing Eesti-Rootsi Suitsidoloogia Instituut (ERSI) tänu professor Danuta Wassermani moraalsele ja professionaalsele ning Stockholm County Council „Stockholm Care” finantsilisele toetusele, aga ka tolleaegsete kõrgete Eesti ametivõimude toetusele (Laur Karu, Vello Ilmoja, Marju Lauristin, Siiri Oviir, Andres Kork). Tihe koostöö Karolinska Instituudi Suitsiidide Preventsiooni ja Vaimse Tervise Keskuse (NASP) ning Stockholmi Maavalitsuse Suitsiidiuuringute ja Preventsiooni Keskusega sillutas ERSI jaoks tee omandamaks Eestis ametlikku staatust. Inauguratsiooni tseremoonia (üsnagi sensatsiooniline teema avalikustamise tõttu) leidis aset Tallinnas Magdaleena Haiglas 1. veebruaril 1993. aastal. Alates 2005. aastast on ERSI ametlik nimi Eesti-Rootsi Vaimse Tervise ja Suitsidoloogia Instituut, peegeldamaks arusaama, et suitsiidide ennetamisega tuleks alustada juba suitsiidiprotsessi varajastes etappides.
8. veebruaril 1993. aastal alustasime suitsidoloogia kursustega spetsialistidele. Meie entusiasm ning kõrgetasemelised õppeprogrammid on toonud järjest rohkem õpilasi meie kursustele. Mitmed asutused, sealhulgas ülikoolid, on olnud huvitatud loengutest suitsiiditeemadel. Lisaks teadmiste edastamisele Eestis, on toimunud (jätku) kursused ka St Peterburi ja Kaliningradi psühhiaatritele ja teistele vaimse tervise spetsialistidele aastatel 1996-2004.
Aastate jooksul on kiiresti arenenud nii teadus- kui arendustegevus, nüüdseks on meil suurepärane interdistsiplinaarne meeskond oma ala hinnatud spetsialistidest (psühhiaatria, rahvatervis, psühholoogia, sotsioloogia, sotsiaaltöö, demograafia, statistika, majandus, juura), kes hoolitsevad koostöös ülikoolidega ka järelkasvu eest. ERSI maine on kõrge ja koostöö nii rahvusvaheliste kui kohalike sidusrühmadega on intensiivne. Hinnates suitsiidide preventsiooni efektiivsust lähtuvalt suitsiidikordajatest ja -trendidest, märkame, et suitsiidikordaja on Eestis alates 1995. aastast olnud pidevas langustendentsis. Teiste Balti riikide ja Venemaaga võrreldes on suitsiidikordaja Eestis madalaim, olles veel vaid mõni aasta tagasi naaberriikidega samal tasemel.
Suitsidoloogia praegune olukord Eestis ning saavutatud edu suitsiidiuuringute ja –preventsiooni vallas on võimalikuks saanud tänu väliskolleegide ja kohalikule toetusele, eeskätt professor Danuta Wasserman’ile (NASP), kes oli innustav ning kõrgprofessionaalne juhendaja kirjutise autori doktoriõpingute ja professuuri ajal Karolinska Instituudis ning kes jätkab mentorlust ERSI aupresidendina käesoleval ajal. Oleme siiralt tänulikud professor Jerzy Wasserman’ile konstruktiivsete ideede ning meie ühiste intellektuaalsete diskussioonide eest.
Oleme tänulikud WHO kõrgetele ametnikele (Jose Manuel Bertolote, Wolfgang Rutz, Matt Muijen, Alexandra Fleischmann) innustamise, toetuse ja meie edusammude tunnustamise eest. Täname koostööpartnereid WHO ja Euroopa Komisjoni projektides ning kõiki kolleege, kes on heldelt jaganud oma teadmisi ning aidanud kaasa teadusuuringute ja –suitsiidipreventsiooni arendamisele Eestis. Koostöö EV Sotsiaalministeeriumiga on tõhusalt aidanud kaasa ERSI edukale toimimisele. Tänu ja sügav kummardus kõigile inimestele ja organisatsioonidele, kes on kõigi nende aastate jooksul ERSI heaks panustanud ja hea sõber olnud.
Meie ambitsioonikas, ühtehoidev ja kompetentne meeskond on garantiiks ERSI kõrgetasemelisele professionaalsusele ning jätkuvale arengule. Me vaatame tulevikku suurte ootustega.
Airi Värnik,
ERSI asutaja ning juhataja